Lugemine on üks minu vanemaid hobisid. Pikka aega oli see minus ainus hobi, millega igapäevaselt tegelesin. Nüüd olen uuesti püüdnud lugemist kui minu arvates kasulikku hobi ellu äratada. Alustan oma esimesest raamatu ülevaatest. 

Maailmalõpu relvad.

Strateegilised tuumaraketid maailmas.

Autor: Mati Õun

 

Tavaliselt kujutakse maailmalõppu ette looduskatastroofi või siis näiteks hiidmeteoriidi tabamuse tulemusena, kuid tegelikult on alates 1950. aastatest ka inimene ise olnud võimeline korraldama maailmalõppu, kasutades tuumarelvi. Väidetavalt piisab kliima muutmiseks ja niiöelda tuumatalve esilekutsumiseks umbes 150 kuni 200 tuumalaengu plahvatusest, kuid 1980. aastate lõpuks oli kogu maailma peale kokku toodetud umbes 70 000 kasutusvalmis tuumalaengut. Tuumarelva leviku piiramiseks ja tootmise piiramiseks on hiljem sõlmitud hulk lepinguid, mille tulmusena on tuumalaengute arv vähenenud, kuid see on ikkagi enam kui piisav, et maailmalõpp esile kutsuda.

Mati Õun on raamatu jaganud neljaks osaks. Esimeses osas kirjutatakse peamiselt sakslaste poolt loodud A-4-st ehk paremini tuntud kui V-2 ehk maailma esimese ballistilist trajektoori mööda liikuva kaugelaskeraketi välja töötamisest ja samuti ka USA-s ellu viidud Manhattani projektist, mille tulemusena valmisid maailma esimesed aatomipommid, mida kasutati Jaapani linnade Hiroshima ja Nagasaki vastu. Von Brauni ja Dornbergeri eestvedamisel loodud A-4 katsetati hiljem nii USA-s kui Nõugude Liidus ja kogutud andmete alusel alustati mõlemal pool ookeani järgmiste, täiendatud rakettide väljatöötamist, mis peagi võimaldasid tuumalaengu või tuumalaengud toimetada ühelt mandrist teisele.

Groves ja Oppenheimeri juhtimisel ellu viidud Manhattani projekt andis inimkonna käsutusse nii tohutu lõhkejõuga aatomipommi, mille alusel loodi hiljem ka vesinikpomm ehk termotuumapomm, kuid samas arendati välja ka esimese tuumareaktorid, mis võimaldasid edaspidi ehitada tuumaelektrijaamu, mis võimaldavad toota puhast energiat suures koguses ja suhteliselt odavalt. Tegelikult sai Manhattani projekt alguse Suurbritanniast, aga peagi selgus, et puuduvad vahendid niivõrd suure projekti elluviimiseks ja projekti materjalid ja teadlased viidi üle USA-sse.

Teine osa puudutab aatompommide täiustamisest, vesinik- ehk termotuumapommi väljaarendamisest ja kasutuselevõtmisest ning sellest, kuidas lisaks rakettidele ja lennukitele, mida oli suhteliselt lihtne jälitada otsutati aatomipommi kandvad rakettid paigaldada ka allveelaevadele, mille jälitamine oli palju keerulisem. Lisaks sellele toodeti aatomilaenguid kogu aeg juurde, nii et maailmalõpp tuumasõja tulemusena muutus reaalsuseks.

Kolmas ja neljas osa puudutavad aatomipommi loomist Suurbritannias ja Prantsusmaal, aga samuti Hiinas. Katsetuste tulemusena oli kogunenud üha rohkem ka andmeid selle kohta, kui ohtlikud on aatompommid tegelikult ja kui pikaaegse negatiivse mõjuga tuleb nende kasutamisel arvestada. Seepärast alustati läbirääkimisi aatomipommide leviku piiramise ja hoiul olevate laengute piiramise üle.

Pole halba ilma heata. Rakettrelvade aredamisega paralleelt alustati nii Nõukogude Liidus kui ka USA-s ka kosmoseprogramme, eesmärgiga viia inimene kosmosesse ja seejärel ka Kuule, mis teadupärast USA-l ka õnnestus 1969 aastal. Lisaks sellele alustati erineva otstarbega satelliitide paigaldamist kosmosesse, mis võimaldab näiteks tänaval kasutada GPS-i. Selleks kasutatud kanderakettid olid algselt mõeldud aatomipommide kandjateks.

Raamatus on ka ohtralt fotomaterjali ja inforegister nii isikunimede kui rakettide kohta. Tavaliselt on Osta.ee keskkonnas või kasutatud raamatu poodides alati mõni eksemplaar müügil, seega soovitan huvi korral soojalt osta.

Lahtiütleja: Kõik õigused, kaasa arvatud fotot puudutavad, kuuluvad autorile.